Eesti Rootsi keele õpetajate Seltsi aastakoosolek ja

õppereis Helsingis 8.-9. aprillil 2005

Oli varajane hommikutund 8. aprilli hommikul, kui unised pedagoogid Tallinna sadama A-terminali kogunema hakkasid. Unisus ei takistanud lõbusa jutuvada tekkimist ja pealik hakkas väljalunastatud laevapileteid Viking Line Rosellale laiali jagama. Kõigi suureks üllatuseks selgus, et laevapileti sisse mahtus ka suur hommikusöök laeva Rootsi lauas ja see pani päevale tugeva positiivse põntsu. Näljased inimesed on vihased, sestap oli häälestus ürituseks hästi välja mõeldud. Kõhud mõnusasti täis ja hommikune kohv joodud, seisime silmitsi esimese programmipunktiga. Ühe tähtsaimaga: aastakoosolek laeva konverentsiruumis.

Üritus I. Konverentsiruumis kogunedes seisis ees tunniajane kiir-aastakoosolek. Eelnevalt jaotati kätte väljasõiduprogramm, Helsingi linnakaart ja väike vajalik brošüür rootsi pühade kohta. Koosolekul tegid ettekanded esinaine Juta-Tiia Mägi (kokkuvõte tehtust ja plaanidest), juhatuse liige ja kodulehekülje koostaja ning haldaja Toomas Lapp (kodulehekülje tutvustamine) ja revident Heikki Veinimäe (möödunud aasta aruande tutvustus ja kinnitamine). Lisaks koondusime hetkeks piirkonniti ja arutasime koostöövõimalusi. Kokku said ühe piirkonna inimesed ja häid mõtteid sündis, teiste hulgas näiteks Tartu piirkonna poolt esitatud mõte korraldada sügisel traditsiooniline tõlkeseminar Tartus, teemaks seekord kirjalik tõlkimine. Loodetavasti kohalikud algatused ei jäänud ainult koosolekusaali ja ohtrad huvitavad üritused hakkavad tulema kui oavarrest. Päevakava viimaseks punktiks oli uue juhatuse valimine. Kohalviibijate seast tulid hõiked, et sama juhatus võiks ka edaspidi jätkata. Et juhatusel jaksu kauemaks jätkuks, valiti juhatusse veel Anne-Ly Reimaa, kelle tublidust on nähtud varasematel üritustel ja tema organiseerivat kätt oli ka tunda eelmisel aastal oktoobris Narva kogunemisel. Juhatusse valiti ka Kristel Vaino Tartust. Peale koosolekut tõstsid jällegi tuju banaanid-õunad ja muu konverentsinänn paberite ja pastakate näol. Optimistlikult suundusime järgmise üritusega silmitsi seisma.

Üritus II. Järgnes päeva ühine matkaperiood „Tunne lähikondseid pealinnu“. Algatuseks seadsime kõik koos sammud Eurohostelisse, üsna kohe pärast seda aga asusime teele Svenska Handelshögskola ehk Hankeni poole. Põhjamaise sitkusega kõndisime läbi Helsingi kesklinna ja kohtasime ühe tarekese ees juba tegelast järgmistest episoodidest: Hufvudstadsbladeti vastutavat toimetajat Nils-Erik Friisi. Temale jätsime ka järgmiste episoodide veinipaagid.

Üritus III. Selle ürituse võib kokku võtta ühisnimetajaga Hanken (Svenska Handelshögskolan). Meie vastuvõtjaks oli Kerstin Salminen ja suundusime kogu kambaga väiksesse loengusaali kolmandal korrusel. Sõbralikult olid ka selle loengusaali laudadele säätud saiakesed, kohv ja vesi. Kellele mis, aga tuju tõstis ja hea häälestuse andis ju seegi. Vanemlektor Kerstin Salminen tutvustas meile Hankenit, nii verbaalselt kui visuaalselt, nii seal loengusaalis kui ka mujal koridorides ja ruumides ja teises loengusaalis. Huvipakkuvad oli Hankeni poolt välja arendatud internetipõhised kaugõppekursused, millesarnased olla ka meil tehnikaülikooli juures loomisel. Selle jaoks välja töötatud õppevahendid panid nii mõnegi kadedusest ohkama. Aga et kadedus kibeduseks ei muutuks, saime vahelduseks jälle süüa. Nämm-nämm.

Üritus IV. Võibolla peaks selle ürituse nimetus olema 3,5, kuna see kestis lühikest aega ja sellest võtsid osa vaid pooled reisumeestest (kui mitte vähem). Ürituse nimi on trammisõit Helsingi tänavatel. Kogu meie suur kamp ronis trammi ja nõudis trammijuhilt paarikaupa Kimppulippu’sid. Tuli välja, et kaks sellise pileti omanikku muutuvad siis automaatselt ka kimppukaveri’ks. Igal juhul sai kahe päeva jooksul ära proovida mitmed Helsingi uued, ülipikad (25,5 m) ja madalapõhjalised trammid.

Üritus V. Külastus Hufvudstadsbladetisse oli ka üle ootuste väga huvitav. Üle ootuste just sellepärast, et tavapärase toimetuse tutvustamise asemel juhatati meid hoopis loenguruumi ümarlauda, kus seintel rippusid tähtsate meeste (peatoimetajate?) kubistlikud portreed. Tutvustuskõne asemel ajalehe kohta tormas sisse hoopis keegi Pamela Granskog, kes oli mõned minutid tagasi alles rongilt maha hüpanud ja kohale jooksnud. See keegi Pamela Granskog osutus reisi professionaalseks kõrgpunktiks ja tutvustas meile, kuidas ajalehti keeleõppes kasutada. Tegelikult oli ta tegev hoopis projekti juures, mis tegeleb noorte ajalehelugemisharjumuste arendamisega (Tidningarnas Förbund). Kõik olime aktiivselt tegevuses (kas ei ole see hea pedagoogi tunnusmärk, et kõik pannakse õhinal asjaga tegelema?) ja need kaks tundi möödusid küll imeruttu. Kaasa saime hunniku väärt materjali sama teema rakendamiseks oma tundides. Ja seekordne nänn ei olnud vaid niisama tuju tõstmiseks, vaid aus ja vajalik kraam, mida veel senini jõudumööda kodudes uurime, et siis jõudumööda ka tundides kasutada.

Üritus V. koosnes veel epiloogistki, mis seisis veinijoomises väikses hubases orvas keset suurt toimetusemaja – mida võib lausa veinioaasiks nimetada. Nils-Erikule tundus, et kohvi olime me sel päeval juba piisavalt saanud, seetõttu vahetati kohv veini vastu. Kummaline küll, aga keegi väga ei protesteerinudki.

Üritus VI. Külastasime Svenska Teaternit ja vaatasime Anders Larssoni "Två män i ett tält". Siinkohal jääb igaühe enda otsutada, mis keegi tükist arvas. Tegemist oli kahe tüübiga 10 aastat hiljem (tüki esimene osa etendus ligikaudu 10 aastat tagasi, esietendusega 1994), kel mõlemal omad kiiksud, probleemid ja omapärad. Plussiks oli, et palju järske karjeid ei olnud, nagu tänapäeva teatris muidu (eriti nt. Eestis Undi lavastustes) ja kokkuvõtteks jäi ehk kõigile selline suht armas tunne südamesse. Kuigi soomemaalased nagu ka rootslased, peab kahjuks ütlema, naeravad täiesti ohjeldamatult ja täiesti valedel kohtadel. Varsti oleme ise ka sellised.

Üritus VII. Vabamas vormis üritus: kreekapärane pidu Nils-Erik Friisi juures kodus. Nils-Eriku koridori seinal oli järgmine silt:

Hyvät naapurit!

Perjantain 8.4. olemme kutsuneet vieraita iltalapalle: n. 25 virolaista ruotsin kielen opettajaa tulevat tutustumaan "tyypiliseen suomalaiseen kotiin".

Vieraamme saapuvat aika möyhään, vasta teatteriesityksen jälkeen. He viipyvät todennäköisesti luonamme pari tuntia. Pahoittelemme tästä aiheutuvia meluhaittoja - pyrimme toki olemaan mahdollisimman hiljaa, emme esim. soita musiikkia.

Meihin voi kuitenkin ottaa yhteyttä, jos tuntuu siltä, että melutaso ylittää sietokyvyn.

Kunnioittavasti,

Nils-Erik, Theresa

Pidu oli tõestus vanasõnale „Häid lambaid mahub palju ühte lauta“. Nils-Eriku kahetoalisesse korterisse mahtusime kenasti ära, ruumi jätkus ka kahele üllatuskülalisele. Nils-Erik oli peole palunud ka kohaliku õpetaja, kelle käest sai uurida õpetamisolusid ja miks Soome koolid on nii edukaks saanud. Peale selle viibis peol ka Nils-Eriku töökaaslane, kes pidas maha (esikus, köögis, magamistoas, elutoas) mini-loenguid soome-rootsi identiteedist ja ajalehe valmistamise telgitagustest, keda mis huvitas. Söök oli imehea. Peoperemehe südamemaa on Kreeka ja süüa oskab ta teha imehästi – kuna teatriõhtu oli olnud pikk, siis kadus söök laudadelt kähku. Nils-Eriku juures oli nii mõnus olla – istud hubases korteris, veiniklaas pihus, ajad meeldivate inimestega juttu. Ei tahakski ära minna. Valida oli, kas minna öösel viimase bussiga või hommikul esimese trammiga, kuna kõigil oli käekotis järgmise päeva programm, siis otsustati siiski esimese variandi kasuks. Järgmisel päeval tuli Nils-Erikult sõnum – olime väga head külalised, aga kehvad veinijoojad – õhtu jooksul kulus ära vaid 9 pudelit veini ja üks veinibox...

Üritus VIII. Oma kroonikaga jõudsime juba eelmise ürituse poole peal 9. aprilli. Üritus VIII kuulub aga täiega järgmisse päeva, laupäeva. Tujutõstvalt hommikusöögilt suundusime kahes jaos Helsingi ülikooli. Grupp jaotus enamasti kahte jakku pärast pikka jalgsimatka Hankenisse: trammiga sõitvad kimppukaverid ja põhjamaiselt sitked jalutajad. Ülikooli Põhjamaade keelte osakonnas võtsid meid vastu prof. Mirja Saari ja lektor Carita Rosenberg-Wolff. Esialgu tutvustas Mirja Saari nende osakonna juures välja arendatud pedagoogika õppekava ja strateegiat, mis pakkusid eriliselt huvi, kuna ka Tartu Ülikoolis tuleb rootsi keele pedagoogide väljaõpetamiseks lähiajal samad asjad välja töötada. Carita Rosenberg-Wolff aga ei pidanud paljuks kolme napsilaulu abil kogu soomerootsi identiteeti kokku võtta. Ta koondas oma ettekande stereotüüpsetele soomerootslaste tüüpidele ja suunas selle üsna stereotüüpsetele eestlastele, „kes kõik laulavad kooris“. Koos lauldud igatahes sai ja pildi soomerootslastest samamoodi.

Üritus IX. Linnaekskursioon. Samal ajal alustas üks seltskond tagasiteed Eesti suunas. Laevasõit oli piisavalt pikk, et pidada maha üks töökoosolek, kus arutati uusi plaane ja võimalusi.

Üritus X. Õhtusöök tagasiteel, kus sai veel viimased jutud räägitud ja kokkuvõtted tehtud. Huvitav küll, miks kõige paremad ideed sünnivad mitte koosolekutel, vaid alati vabamas õhkkonnas – veiniklaasi taga või õhtusöögilauas istudes.

Kroonikud: See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud. ja See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.