Külaskäik Riigikogusse 11. mail 2005.a.

Tormame Kaiga mööda Toompea nõlva ülespoole, kiirest kõnnist kergelt lõõtsutades. Kell on kohe-kohe 15.50. Varsti näemegi enda ees Toompea lossi ning märkame autode vahelt maja ees seismas tuttavaid kogusid – Jutat, Liinat, Toomast, Angelikat ja Kerlit. Algamas on seltsi järjekordne tore üritus – nimelt Riigikogu  külastus. Siinkohal tahaks kohe tänada ka Evet, kes selle külastuse meile organiseeris ning Kaid, kes selle mõtte teel Helsingisse üleüldse välja käis.

Pärast mõningast segadust ustega – kas võime siseneda vasakult või paremalt? – jääme paremale poole pidama ning otsime välja oma isikut tõendavad dokumendid. Vahepeal on meiega liitunud Monika ning ka Eve, samuti selgub, et üks meie seast (Salme) lahkub juba enne kui kogu üritus üldse hoo sisse saab. Turvaväravatest läbimine on meeli kõditav – mõni meist jääbki ”piiksuma”. Õnneks lastakse neil siiski minna ega kästagi rihmasid pealt võtta.

Kohtume oma giidi Birgitiga, kes kokkuvõttes korraldab meile toreda külastuse, vaatamata sellele, et tal on rinnas märk, millel seisab kiri ”Fuck work”.  Kõigepealt suundume Pika Hermanni poole, et selle tippu ronida. Torni kakssada viisteist astet ei võtagi nii võhmale, kui ennist Toompea nõlvast üles ronimine. Ja vaade on võrratu! Tegelikult võiks sinna lausa tunniks ajaks jääda, sest uurida ja vaadata oleks nii palju. Aga pärast pildistamist ja mõningase info saamist giidilt, tuleb meil jälle alla kobida (kohati lausa kobada). Allapoole läheb meid juba rohkem, sest vahepeal on kohale jõudnud ka Eva-Tiina, kes liitub meiega tornis.

Elusalt ja tervelt alla saanud kuulame sisehoovis Birgitit ning üritame ette kujutada, milline see koht võis välja näha 14. ja 18. sajandil ning Eesti esimese vabariigi ajal. Kujutlusvõime peab hea olema, sest abiks on vaid üksikud säilinud detailid. Seejärel seame sammud ekspressionistlikusse Riigikoguhoonesse, mis on ehitatud aastatel 1920-1922.  Vabastame end üleriietest ning kuulame hämaras fuajees ülevaadet maja valguslahendustest.

Edasi trepist üles Riigikogu saali poole, kus on käimas istung. Põrandad ragisevad lausa kõrvulukustavalt. On kolmapäev ja seega vaba sissepääs kõigile huvilistele. Ukse taga seisab ülevaatlik skeem, kus on ära seletatud, mida ja keda me saalis näeme. Külaliste rõdul aga peale meie teisi huvilisi ei paista. Seame end kenasti istuma ja uudistame all toimuvat. Saal on ehmatavalt tühi – Riigikogu liikmeid on kohal vaid käputäis – ca 10. Lohutan ennast mõttega, et ülejäänud saavad toimuvat jälgida ka oma kabinetis teleekraanilt.

Pikapeale on saali sisekujundus üle vaadatud, poole kõrvaga esinejaid kuulatud ning külalisteraamatussegi meie külaskäigust märk jäetud ja on aeg edasi liikuda. Tuleb välja, et väga palju rohkem ei olegi selles majas vaadata. Kuigi peab tunnistama, et ka14.sajandist pärit kiviplaadid, mis ääristavad ühte ukseava (vanim mälestus raidkivikunstist Tallinnas!), fotonäitus maakonnalehtede parimatest fotodest ning vastujalutav Ene Ergma, on igati põnevad. Samuti näidatakse meile Valget saali, kus varemalt toimusid valitsuse istungid ning mille akendest paistab kuidagi eriti hiiglaslikuna Nevski katedraal, nagu tuletades meelde, et suur Venemaa meie kõrval oli, on ja jääb.

Meie ametlik ekskursioon lõpeb ühes kunstinäitusega saalis ning Eve teeb ettepaneku kohvikus tass kohvi juua enne kui laiali minnakse. Ettepanek võetakse vastu, kuigi mõned meie seast (Kerli ja Eva-Tiina) peavad kahjuks lahkuma. Meiega on liitunud ka Maria Laatspera – veel üks rootsi filoloog, kes töötab samuti Riigikogus. Tema eskordibki meid kohvikusse.

Kohvik on näljaste poliitikute poolt juba tühjaks söödud – vaesed rootsi keele õpetajad peavad leppima viimaste kookidega või suurema kõhutühjuse puhul ka salatiga (mida õnneks on rohkem järgi). Mõni meist piirdub siiski vaid caffe lattega, mis on liiga kuum ega kuulu ausalt öeldes just parimate hulka. See-eest antakse sellega kaasa Teekonna kompvekJ

Laua ääres üritame plaanida meie järgmisi üritusi. Midagi konkreetset paika panemata minnakse lõpuks laiali. Kell on peaaegu kuus.

Kokkuvõttes jääb kogu üritusest igatahes väga mõnus tunne. Täname veelkord Evet ning palume tänada meie giidi Birgitit, kes kadus enne, kui saime talle oma tänusõnad edasi anda. Samuti tänaks kõiki seltsi liikmeid, kes viitsisid meie esimesest piirkondlikust üritusest osa võtta. Loodetavasi tuleb selliseid toredaid üritusi veelgi!

 Kroonik: Merilin Seppel