Seminaripäev Tartus, 8. detsember 2006

8. detsember oli tänavu suhteliselt sügisene päev, soojakraade pea 10 ja lund ei kuskil. Seetõttu võib päeva õigustatult nimetada sügiseseks, kuna just sügiseti on ERKÕS-il tavaks saanud kohtuda Tartu ülikooli skandinavistika ruumides ja seejärel teha väike kultuuriüritus.

Ettekanded

Kristel Kääramees "Estland i svensk press"

Koguneti skandinavistika kohvilõhnalises raamatukogus juba kl 11 ajal. Esimene ettekanne oli Tartu Ülikooli magistrandilt Kristel Kääramehelt, kes rääkis sellest, kuidas on Eestit kujutatud Rootsi päevalehtedes: Svenska Dagbladetis ja Dagens Nyheteris. Tema ettekanne põhines uurimusel 2004. aasta kevadest, mille põhjal valmis ka Kristeli diplomitöö. Uurides erinevaid diskursusi, tõi Kristel esmalt välja viis olulisemat:

• Muutunud Eesti (selle diskursuse raames kirjutatakse Eestist kui lääneriigist, maast teiste maade hulgas, edasijõudnud riigist)

• Võimalus (selle teema all räägitakse enamasti, millised võimalused on Rootsi ärimeestel ida poole laienemisel)

• RISK (vähe sellest, et kirjutatakse suurest kriminaalsusest, paljudest haigustest ja lokkavast prostitutsioonist Eestis – meedial on kombeks hoiatada rootslasi nende asjade eest! NB – juttu on 2004. aastast, mistõttu on võib-olla toimunud muutusi teemade käsitlemises).

• Kriitika (ja kriitika mitte Eesti, vaid seekord Rootsi enda suhtes. Eestit tuuakse eeskujuks; kritiseeritakse Rootsi valitsust ja Rootsi seadustikku, mis ei olevat kohati EL-i seadustega kooskõlas; küsitakse, miks Rootsi ei kuulu NATOsse ja Eesti kuulub; kostab hääli, et tuntakse ohtu, et Rootsi ei olegi enam sündmuste keskpunktis, vaid jääb perifeeriasse; nõutakse solidaarsust. Meedia ise leiab, et on varem levitanud stereotüüpset mõtlemist Eestist ning mõistab selle hukka).

• Suured erinevused.

Teise punktina rääkis Kristel Eesti paigutamisest geograafilisse ja ajaloolisesse ruumi kirjutavas meedias:

• Geograafilises mõttes ei räägita enam suunast põhi-lõuna, vaid lääs-ida. Eelpool oli juttu, et Eestit loetakse sageli läänelikuks maaks, seega jääb kohati mulje, et sellega on nüüd kõik korras. Samas, haigused – need tulevad ju ikka idast.

• Ajalisest ruumist kõneldes, märkis Kristel, et väga tihti kirjutati ajaloolisest kontekstist ja eelloost. Rootsi keeles kõlaks ehk paremini: historien var närvarande!

Kolmanda punktina puudutas Kristel kriitikat meedia vastu. Oma analüüsis oli ta lähtunud framing-teooriast, mis viitab erinevatele kindlatele raamidele, mida ajakirjanduses erinevate teemade käsitlemisel kasutatakse. Nagu eelpool nimetatud: kui räägitakse haigustest, kriminaalsusest või prostitutsioonist, siis alati hoiatava alatooniga. Kui räägitakse suhetest eestlaste ja venelaste vahel, siis tingimata konflikti terminites. Loomulikult ei ole eelnimetatud teemad probleemivabad, aga teemade kajastajad ei paista ka eeldavat mingeid muid võimalusi (e. raame), kui juba vanad sissetallatud mõtted.

Neljanda punktina võttis Kristel räägitu kokku, küsides, mis toimub Rootsi pressis täna, 2006. aastal. Kuna ta ei ole süstemaatilisemat analüüsi selle perioodi kohta teinud, ei julgenud ta midagi kindlalt väita, aga tähelepanekute põhjal tundus talle, et Eestist enam nii palju ei räägita ning et huvi oleks nagu vaibunud. See kehtivat iseäranis Svenska Dagbladeti kohta. Dagens Nyheter pakkuvat aegajalt ikka artikleid, kuid sissetöötatud mustrid on aegumatud!

Edasi jäi aega aruteluks, mille raames puudutasime ka vastupidist teemat: mida teab harilik eestlane Rootsi kohta, kas meie endi meedia pakub vaheldusrikast pilti?

Piret Kärtner „Keel on suhtlemisvahend ehk kuidas panna õppijaid rääkima“

Peale lühikest kohvipausi jätkas Piret Kärtner, kes on mh. valitud ka 2006. aastal Tartu ülikooli parimaks õppejõuks. Tema seminar oli üles ehitatud paljudele näidetele, mida me kõik üheskoos läbi tegime. Esmalt loetles ta üles, mis on kommunikatiivse ülesande iseloomuks (kommunikatiivne eesmärk, kommunikatiivne soov, sisu, mitte vorm, mitmekesine keel, kontrolli puudumine vahendite üle ja õpetaja-poolne mittesekkumine), seejärel rääkis veidi ka kommunikatiivse soovi tekitamisest. Ka neid punkte illustreerisid rohked näited, kuigi ehk ainult see osa seminarist puudutas teooriat. Poolteist tundi lendas linnutiivul ja lõpuks jäi ikka see tunne, et „See kõik on elementaarne, (Watson)!“ Piret Kärtneril on kombeks tekitada kuulajas tunne „ma-olen-ise-kõige-selle-peale-tulnud“, mille kokkuvõtmiseks piisab kõne-käänust: geniaalsus peitub lihtsuses.

Külastus Haridus- ja Teadusministeeriumisse

Peale lõunasööki suundusime Munga tänavale ajaloolisesse pangahoonesse, kus praegu asetseb Haridus- ja Teadus-ministeerium. Meid võttis esmalt vastu Katrin Uind välissuhete osakonnast, kes tutvustas meile maja. Külastasime välissuhete osakonda, mille kaasaegse mööbli ja sisustuse kõrval kõrgus vanaaegne pangakapp, mida ei ole võimalik gabariitide tõttu ei uksest ega aknast mujale transportida. Samuti ei ole seda võimalik avada. Teise korruse ilusates ja tähtsates ruumides (ministri ja kantsleri kabinetid, ümarlaua tuba) oli veel üks taoline kapp, mis meenutas oma pangaajalugu ja ei lasknud end ei avada ega liigutada. Muidu oli just teise korruse ajalooline interjöör harukordselt ilus ja inspireeriv. Koosolekusaalis istet võttes ja kohvi juues rääkis Katrin Uind ka sellest, et 2007. aastal liitub Eesti Põhjamaade koostööprojektiga NordPlus Junior.

Edasi võttis sõna Tõnu Tender keeleosakonnast, kes varustas meid Euroopa keeleõppe raamdokumendi tööversiooniga ja rääkis üldse keeleõppest Eesti koolides. Ühe küsimusena puudutas ta seda, millistest tasemetest keele omandamisel räägitakse (raamdokumendis: A1, A2, B1, B2, C1, C2) ja millisel tasemel erinevad keeled erinevateks kooliastmeteks selged peaksid olema. Samuti mainis ta, et leidub arvamusi, et mõnda keelt (nt. inglise keelt, mis on lingua francana kasutusel üle maailma) pole ehk mõtetki A-võõrkeelena õppida, kuna selle omandamine tänapäeva ühiskonnas on lihtsam kui teiste keelte omandamine. Samuti paistab, et B- ja C-võõrkeelte tase jääb sageli oodatust madalamaks. Arutlesime selle üle, kui palju keeli saaks Eesti ametlikult lubada A, B ja C võõrkeelena koolides õpetada. Mõnes koolis on huvi rootsi keele õpetamise vastu juba B-võõrkeelena, aga riigist pole vastutustundlik neid õppekavasse seada, kuna ei suuda koole varustada ei õpikutega ega teostada riigieksami tasemel kontrolli. Arutelu käigus selgus, et paljudest sellistest probleemidest võiks rahus mööda vaadata, samas aga ei ole enamikel koolidest ka huvi rootsi keele õpetamise vastu B-võõrkeele tasemel. Ajanappus tõttu jäi see arutelu pisut õhku rippuma.

Kokkuvõttes võib öelda, et päev õnnestus.

Kroonik: See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.