ERKOS-e Ruhnu-reis, 7.-9. juuli 2006

Pisuke reisipäevik

Reede, 7. juuli

Ajalooline erkoslaste Ruhnu-reis algas Pärnu kesklinna sadamast reedesel pärastlõunal, kus kuumava asfaltkattega kai ääres ootas meid Saaremaa laevakompaniile kuuluv reisi- ja kaubalaev "Aegna". Laev oli reisijatest tulvil, meri tüüne ja väljas üle kolmekümne soojakraadi. Laeval müüdav vesi, siider ja jäätis aitasid pikka laevareisi taluda. Pea neljatunnise meresõidu järel randusime Ringsu sadamas. Sadamas ootas meid turismitalu lahke perenaine Luise-Maria Jõers, kes kärmelt 26-liikmelise (25 inimest ja 1 koer) reisiseltskonna kotid kaubaauto kasti juhatas. Reisikottidest vabanenud, võtsime jalge alla ligi 3 km pikkuse jalgsimatka ööbimispaika – Liise turismitallu. Kohale jõudnud, jagas Juta meile majakesed, kus veetsime kaks ööd. Majad moodustasid taluõuel ringi, kus nii uusehitisi kui ajaloolisi palkmaju. Platsi keskel asuv toekas laud oli hea kokkusaamispaik, kus õhtul üheskoos olla ja kitarri saatel laulda. Mõnusat jahutust pikalt teekonnalt tulnuile andis õhtune jalgsimatk Limo ranna supluskohta. Romantilist meeleolu lisasid laulvad rannaliivad, tasane ja imesoe meri, hilisõhtune purjekas merel ja punakalt ehavalguses kumav kuu.

Laupäev, 8. juuli

Pärast hommikusööki ootas meid ees pikk ja huvitav päev saarel. Hommikupoolik kuulus Ruhnu asustusele ja ajaloole. Giid ja muuseumidirektor Märt Kapsta andis väga hea ülevaate saare ajaloost. Saime teada, et Ruhnu kuulus varem Kuramaale, ent poliitiliste tülide ja rootsi elanikkonna enda soovil sai Ruhnust 1919. aastal Eestimaa osa. Saarel elab 64 inimest. Saarel on vaid üks küla, kuhu koliti kokku 17. sajandi teisel poolel, pärast kahte poolakate rüüsteretke saarele. Saarel elati ammuste kogukondlike reeglite järgi kuni 1944. aastani, mil kogu saare elanikkond lahkus Rootsi. Saare kõige kuulsam ehitis on 1644. aastast pärit puitkirik. Ruhnu Püha Magdaleena kirik on Eesti teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Sellest vaid kahe meetri kaugusel kõrguv uus kivikirik pühitseti sisse 1912. aastal. Kirikaias saab imetleda vanu ruhnlaste ”katusega” puitriste.

Ennelõunal kohtusime ka Ruhnu vallavanema Aare Sünteriga, kes kõneles vallatööst ning näitas meile Ruhnu rahvamaja, kus vaatamiseks kena kunstinäitus. Külas on kaks poodi ja põhikool 12 õpilase ja 5 õpetajaga. Järgmisel aastal on oodata õpilaste arvu juurdekasvu – kooli oodatakse kahte paari kaksikuid, mis tõstab õpilaste arvu enneolematult kõrgeks, 16 õpilaseni. Ruhnu saare keskel asuva Ruhnu põhikooli hoone kuulus enne sõda Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK). Viimased kuuskümmend aastat on koolimaja ja seda ümbritsevat 3,3 hektari suurust krunti hallanud Ruhnu külanõukogu ning hiljem vallavalitsus. Koolimaja tegutseb kiriklas alates 1875. aastast. Koolis leidis aset meeldiv taaskohtumine meie Angelika, kes oli Ruhnus rootsi keele õpetajaks 17 aastat tagasi, ja tollal keelt tudeerinud kohaliku käsitööõpetaja vahel. Nende äratundmisrõõm oli liigutav.

Ruhnu vallamajas, kus ka perearsti vastuvõtupunkt, saime teada, et omavalitsuse palgal on vaid 2,5 inimest, 2/3 maast saarel kuulub rootslastele. Plaanis on saar internetivõrguga katta, mis aitaks luua täiendavaid töökohti. Liiklusvahenditeks saare ja mandri vahel on suviti laev ja aasta läbi kurseeriv helikopter. Saarel on piirivalvekordon ja  elektrijaam. Huvitav oli kuulda, et saare elanikud on parteitud. Kohalikud valimised toimuvad valimisnimekirjade alusel. Rootsi keelt koolis hetkel ei õpetata, kuid Tiigrihüppe programmi toel saadavad arvutid ja hea internetiühendus teevad tulevikus võimalikuks distantsõppe, mis on heaks väljakutseks ka meie seltsile.

Päeva meeldejäävaim osa oli pärastlõunane loodusekskursioon giidi Kaarel Lauki juhtimisel. Paljas- ja nobejalgne Kaarel juhatas meie vapra grupi Ruhnu looduslike vaatamisväärsuste manu, viies meid nii tihedasse ürgmetsa, niidule kui poolsoisesse lodumetsa. Ka kõrged liivavallid ei jäänud vallutamata. Seletusi saare geoloogilisest ajaloost, kuulsime Ruhnu tuletorni jalamil Haubjerre (Högbergi) mäel. Hülgekütid jõudsid saarele juba 7000 aastat tagasi. Tuletorn on saare tähtsamaid vaatamisväärsusi, konstrueeritud Pariisis 1877. aastal. Torni kohaletoimetamiseks saarele tuli ehitada munakividest tee, sest raskeid raudkonstruktsioone ei suutnud hobused läbi liivase tee kohale toimetada. Retkel andis mõnusat jahutust Ruhnu Norrkeldi liivapaljandite läheduses tehtud supluspeatus. Seejärel loodusmatk jätkus, Kaarel taas ees ja meie riburodu järel, suunaks kodune Liise talu. Väsinud, kuid samas tublit pikka retke ja palavat ilma trotsinud grupp vääris kiitust. Aeg-ajalt kõneainet pakkunud Ruhnu isakaru jäi seekord nägemata, meie matkatee tema elukoha lähedusse ei puutunud.

Kel vähegi tahtmist ja jaksu, see suundus imepisikese puhkepausi järel Ruhnu vanas kirikus toimuvale õhtusele jumalateenistusele. Teenistuse juhatas sisse kellahelin, pühalikku meeleolu aitasid luua põlevad küünlad akendel ja lühtrites. Ruhnu puukirik on säilinud ehedana läbi nelja aastasaja. Kitsad pingid, originaalsed aknad, vapid, imposantne hertsog Wilhelmi paraadportree (Liivimaa, Kuramaa ja Semgallia hertsog Wilhelm resideeris Ruhnus 1615 - 1621), laevakoopiad ja hämar valgus (hoones puudub elekter), loovad erilise tunde. Teenistused toimuvad kaks korda päevas - hommikul kell 8 ja õhtul kell 6. Pastor Harri Reinu poolt läbi viidud õhtupalvus oli vahetu ja ehe.

Päeva lõpetas õhtune jalgsimatk Limosse, mere äärde, kus meid ootas kuumaks köetud saun ja mõnusalt soe merevesi. Meie seltskonnaga ühines vallavanem Aare Sünter, tuues kaasa põlise Ruhnu elaniku Lennart Strömfeldi, kes meelsasti meiega oma mälestusi nii Ruhnu kui Stockholmi eluperioodist jagas. Õhtune kitarri saatel helisev lauluring, kaunis mererand, jahutav vein, mahlane suitsusiig ja Ruhnu kodusaiad olid mõnusaks lõpetuseks pikale suvepäevale. Tänud Liinale, kes kõigi jaoks oli laulusõnad kaasa võtnud! Koju jõudes olime küll väsinud, kuid laulud kestsid laagriplatsil pea kella kolmeni öösel.

Pühapäev, 9. juuli

Taas on jalge all kodutee! Meiepoolsed tänusõnad perenaisele, kes meid oli kõigi kolme päeva jooksul ülimaitsva toiduga hellitanud. Aeg kottide pakkimiseks ja kodureisile valmisseadmiseks kulus märkamatult. Pea tunnine jalgsimatk Ringsu sadamasse, kus meie pagas oli grupi noore meespere poolt hoolikalt ootavasse laeva kantud ja istmetele paigutatud. Jällegi aitasid sõitu lahedamaks teha jäätis, vesi ja Luise talu hommikusöögist järele jäänud võileivad. Palav päike ja sametine meretuul panid ilusa lõpp-punkti möödunud päevadele.

Tänud korraldajatele ja kõikidele vapratele osalejatele! Uute kohtumiseni!!

Vaata grupipilti!

Koostajad: Ülle ja Anne-Ly

Avinurmes ja Tallinnas, 12.juulil 2006