Osmussaart avastamas

Erkoslaste ühine väljasõit 19. juulil 2008

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis sellisest reisist, just ilma poolest, ei  osanud me mitte unistadagi. Nii mõnelgi oli kaasas paks vihmakindel jopp, sest eestimaine suvi oli siiani näidanud, et just selline rõivaese on kõige vajalikum. Tarvis läks aga hoopiski ohtrasti kaitsekreemi, et end päikesel mitte ära põletada lasta.

Laupäeva hommikul  pisut enne üheksat kohtus Dirhami sadamas kolm autotäit rahvast, kahjuks vaid kahes seltsi liikmed (Juta: Kellele me neid üritusi teeme?!), meie giid Tiit Randlaga. Üheskoos suundusime laevale (paadile?), mis kandis uhket nime-Arabella. Sisse sättisime end laevalael, seal pidi vähem mürisema ning tossu polevat ka. Ees oots meid 7,5 km mereteed, mille läbimiseks kulus 45 minutit.

Meri oli tüüne, laineid polnud ning vana traktorimootor pupsus mõnusalt, kandes meid saarele järjest lähemale.

Osmussaar on Balti klindi jäänuksaar, mis kerkis merest kuskil 2000–3000 aastat tagasi. Esimesed asukad oli saarel ilmselt juba viikingite ajal. Sellest ajast pärineb ka legend peajumal Odini matmisest saarele ( rts k – Odensholm).  Aastast 1996 on saarel maastikukaitseala, et hoida selle geoloogilisi ja botaanilisi väärtusi ning linnustikku.

Eemalt jätab saar mulje, et randujat ootavad ees pikad liivarannad, aga silm on petlik, sest tegemist hoopiski lubjakiviklibuga, mille lainetus on siledaks lihvinud ning laugeteks vallideks kokku kuhjanud.

Suurtel kividel jälgisid meie lähenemist kormoranid, kellest räägitakse palju halba, mis aga sugugi tõele ei vasta. Nimelt hävitavat nad kalu ning ka puid. Ja üldse olevat tegemist sissetoodud liigiga. Kormoranid elutsevad aga meil ammu, sellele viitab ka saare lähedal paikneva suure kivi nimi Skarvan (tõlkes kormoran).

Samuti on linnud väga pelglikud ning tõepoolest, kui lähemale jõuame, tõusevadki lendu ja kaovad.

Mulje saarest on vapustav: milline värvide mäng! Siin tükike kollast, seal lillat, siis jällegi valget, sekka sinist; ning kõik veel ka erinevates toonides. Kahjuks ei küündi meie botaanilised teadmised nii kaugele, et osata igale taimele nimi anda. Näiteks saime teada, et angervaksa kõrval on olemas ka angerpist ning  õppisime neid eristama. Kõigile olid tuttavad nõmmliivatee ja kukehari. Võõras oli meile aga saarele iseloomulik kaitsealune veripunane koldrohi. Üldse kasvavat saarel 29 kaitsealust taimeliiki, millest kõige haruldasem on pankrannikul kasvav taani merisalat. Käpalistest on Osmussaarel esindatud tervelt 16 liiki, näit. soo-neiuvaip, kärbesõis, harilik muguljuur jt.

Aastast 2001 elab Osmussaarel püsivalt üks perekond, kelle ülesandeks on lammaste järele valvata ning üldse saarel silm peal hoida. Tänu LIFE-NATURE projektile taastatakse saarel  rohumaid. Suure töö peavad ära tegema umbes 200 islandi lammast. Tegelikult peaks neid saarel olema 1000 ümber, kuid siis tulevat heinast puudus kätte ning mandrilt lisa toomine ei tasuvat end ära.

Lambad olid toredad, paksud, rahulikud ning kogunesid puude alla päikesevarju. Jäärad poseerisid meile tavaliselt kahekaupa ning nende mitme keeruga sarved said kümneid kordi kaameraga jäädvustatud.

Saarel pidi elama ka kuskil 14 šoti veist, aga neid me kahjuks ei näinud. Algul olid ka mõned hobused, kuid need olid metsistunud ning kippunud tagajalgadele tõusma ning saare külastajaid isegi hammustama.

Läänesadamast viis tee meid üle saare keskosa põhjarannikul asuva ligi 7 meetri kõrgusele pangale.

Aega meil oli, tervelt seitse tundi, ning võtsime asja rahulikult. Aeg-ajalt viskus üks või teine kõhuli, et pildistada just talle väga olulist lilleõit või kõrrekest, meie giid aga pidas läbi binokli saare lindudel silma peal. Saime teada, et need korke meenutavad asjad vee peal on hoopiski veetallajad. Eriti oli lindudest huvitatud tõlkija Anu, kellel viimaks ometi oli võimalus viia kokku talle varem teada-tuntud nimetus ning lind. Huviga uuris ta neid läbi Tiidu binokli, jättes meelde, kellel on punakas kõhualune, kellel kõver nokk. Huvilisele valik linnunimetusi: punaselg-õgija, rohukoskel, niidurüdi, liivatüll, vöötsaba-vigle, plüü. Üldse on Osmussaarel kohatud 178 linnuliiki.

Tavainimesele oli huvipakkuvaks seigaks kohtumine käoga, kes istus lähedal asuva puu oksal ning poseeris meile pikalt. Võisime tõdeda, et linnuraamatud ning muud pildid pole olnud eksitavad ning kägu näeb tõepoolest välja selline nagu raamatutes.

Osmussaare põlisasukateks on olnud sajandite vältel rannarootslased. Kõige arvukam oli elanikkond 1930ndatel, mil saarel elas seitse perekonda (ligi 140 inimest). Saare keskosas asunud küla kandis nime Bien. Märkimisväärseks säilinud ehitiseks on 1766. aastal rajatud lubjakivist kabeli (Jesu Kapell) varemed. Varemete korrastamisel on suure töö ära teinud rootslastest vabatahtlikud talgute korras. Kavatsus on varemed täielikult konserveerida ja katta katus kurerehamätastega. Seitsme pere mälestustahvlid on ilusti aiaga ümbritsetud. Kabeli juures luges Anu meile ette vastavaid lehekülgi raamatust „Kuldrannake“.  Aeg on tõesti oma töö teinud. Tol ajal peaaegu lage olnud saar on kattunud kadakate ning teiste puudega.  Meri ei jäätu enam kunagi  ning talvel ja sügisel on ühendus saarega peaaegu võimatu. Samuti pole enam elanikke. Rootslased evakueeriti Teise maailmasõja ajal.

Pärast sõda oli Osmussaar suletud piiritsoon, kus paiknes väikesearvuline Nõukogude sõjaväeüksus. Mälestusena sellest perioodist näeb saarel mõningaid lagunenud kasarmuhooneid ning näiteks raskekahuri alust. See oli 180 mm kahur, mille laskekauguseks arvati olevat 35 km. Nii kavatseti Hangö maatasa teha ning Soome alistada.

Saare kirdeosas asuv pankrannik on tõesti vaatamist väärt.  Mitmekihiline lubjakivist kohati ligi 7 m kõrgune pank paneb merele vapralt vastu, kuigi lained õõnestavad teda pidavalt tohutu jõuga. Pangal kõndides oli tunne, nagu müristaks, kuid need olid vaid lained, mis panga vastupanu murda proovisid. Sealsamas näeb ka Osmussaare „krokodille“, need on bretsakivimist sooned, mis on lubjakivilõhedes tardunud. Olid tõesti krokodillid mis krokodillid.

Saare tipus asuva tuletorni lähistel oli meil väike lõunapaus. See kulus marjaks ära. Pärast neljatunnist matka olid jalad üsna väsinud ning nälgki näpistas. Toit maitses hästi kõigile. Kes näksis porgandeid, kes sõi sooja pakisuppi, kes võileiba.  Nagu õiged matkajad kunagi, viisime ka meie kõik mandrilt kaasavõetu tagasi. Muidugi välja arvatud need korrad, mil külastasime saarele püstitatud väga korralikke kuivkäimlaid.

Muljetavaldav oli kahe loodushuvilise kohtumine saarel. Meie linnuteadlasest giid kohtus putukateadlasega.  Kaugelt vaadates ei suutnud me aru saada, millega ja miks üks suurt kasvu mees seal eemal vehkleb. Tuli välja, et kogub putukaid. Osmussaare omadest polevat nimelt mingit ülevaadet. Ning tulevikus on kavas tellida saare kiilide uuring. Otsustasime kõik kandideerida.

Meie retk lõppes umbes tunniajase merekaldal  puhkamise, päevitamise või suplemisega,  kuidas kellelgi tahtmist või julgust jagus. Vapramad meist olid Virge, Merilin, Anu ja Janne, kes ujumas käisid. Vesi olevat olnud väga soe!

Arabella võttis meid täpselt kell viis pardale ning kodutee algas. Tuul oli väheke tõusnud, meri polnud enam nii rahulik ja meie laevuke hüples päris kõvasti, kuigi laineid otseselt näha polnudki.

Koju jõudes võisime kõik nentida, et olime väsinud, kuid õnnelikud. Igati kordaläinud päev oli.

Saarel käisid erkoslastest Eva-Tiina, Juta, Janne, Merilin, Virge ja Reet.

Reisimuljed pani kirja Reet Laurisson